Mõnikord seisab ta peegli ees ning jälgib seda tüdrukut, kes talle sealt vastu vaatab. Temas on kadunud see lapsemeelsus, enam ei lippa ta ringi punapõsksena ja punupatsidega. Nüüd on tal silmade all suurest magamatusest lillakad laigud, juuksed on sassis ning nägu enamasti emotsioonitu. Miks on see nii läinud, mis on saanud rõõmsast plikast? Eks koolimured on teinud oma töö ning ka suhted pere ja sõpradega tekitavad muret. Samas ei saa väita, et ta oleks koguaeg selline. On palju neid ilusaid hetki, kus piisab vaid kellegi ilusatest sõnadest, et ta peegel jälle värvidega täituks. Kahju on vaid sellest, et tänapäeva inimesed ei kipu neid ilusaid sõnu väga tihti lausuma.
xoxo, M.
No comments:
Post a Comment